Pildid

Enamus pilte hakkan laadima sellele interneti aadressile https://picasaweb.google.com/sindonen/Austraalia?authuser=0&authkey=Gv1sRgCObn5qDQ27HwtwE&feat=directlink
Hetkel pole palju pilte, kuid hiljem lisan juurde. Osalt lisan pilte ka otse blogisse, aga hetkel on nii lihtsam ja saab suurema hulga pilte lisada.

Esimene nädal vol. 2

Teine päev Fremantelis algas ruttu hostelist lahkumisega, kuna eelmine ôhtu sai loobutud selle päeva seal veetmisest. Kuna ei olnud kohe soovi Perthi tagasi minna, siis otsustasime ookeani äärde minna. Sinna oli oma päris mitu kilomeetrit ja asja lihtsamaks ei teinud kotid seljas ja pilvitus taevas l ôômav päike. Aga ookeni äärde jõudes ununes see kôik, kuna terav päike ja ookeanilt tulev jahe tuuleiil valgel rannaliival olles oli täpselt see mis pani unustama eelneva päeva möödaminekud.
Paar tundi rannal nautimist ja siis tagasi rongi peale ja suund Perthi poole. Linnas tagasi muuseumi ette pinkidele jôudes oli tunne, nagu poleks lahkunutki, aga kaua seal ei saanud olla kuna pidi peavarju otsima hakkam. Seekord jäeti mind kotivalvesse ja neiud läksid elukohti otsima.
Lôpptulemusena saime järgmiseks päevaks ööbimiskoha ja kotid jätta vanasse hostelisse varju. Kuna oli laupäeva ôhtu, siis môtlesime, et ilusasti kannatab olla ööläbi üleval olla. Hommikul kui sai teise hostelisse, siis seal pakuti hommikusööki veel ja sai paar moosisaia söödud ja siis paariks tunniks voodisse.

Edasised päevad läksid rahulikult. Otsisime tööd ja tundsime ennast niisama lôbusalt. Kuni lôpuks neiudele pakuti tööotsingubüroost tööd 900 km pôhjas olevasse country pubi ja oleks loll olnud seda mitte vastu vôtta. Kahjuks mulle seal kandis tööd ei olnud ja täpselt nädal hiljem kui me siia jôudsime, alustasid neiud oma teekonda pôhja poole ja samas tekkis mul vôimalus asuda oma teekonnaga lôuna poole.

Esimene nädal

Esimese asjana siia jôudes oli märgata siinse elanikkonna väga sôbralik käitumine ja lennujaamast välja jôudes soe ilm ja läbiv ja eredam päike. Edasi jätkus lennujaamast taksosôiduga linna, kus poole peal panime Johanna maha äärelinnas ja ise lôpetasime kesklinnas. Sealt läks esimese asjana infopunkti ülesotsimine. Aga enne seda ootas meid suur üllatus tohutute jôulukaunistuste näol. Kôik kohad keakel on neid täis, kaasa arvatu kaunistatud kuusk. See tundus olevat eestlase jaoks kuidagi väga imelik, sest me nagu pole veel jôuludele môtlema hakanud ja nagu ere päike ja soe ilm kohe kuidagi jôulutunnet ei tekita.
Hostelite leidmiseks sai päris mitu infopunkti läbi käidud ja lõpuks parima info matkade ja muud sellise asjadega tegelevast infokohast Travel Forever. Sealt saime isegi ristikesi täis kaardi, mille järgi hakkasime hosteleid läbi kammima. Kôik olid juba praktiliselt täis, kuni lôpuks leidsime Aberdeen Longe, kuhu saime 2 kohta tüdrukute tuppa ja 2 kohta sega tuppa (27 dollarit öö, 24 kui üle kahe päeva ja 22 kui nädal). Ausalt öeldes ega meist keegi sellest hästi ei arvanud, aga nüüd kui mitu päeva hiljem kirjutan, siis pean tôdema, et on kuidagi hinge läinud. Samas pean hoitama, et see seal on võrreldav eesti vanade ühikatega ja midagi erilist ei tasu oodata. Samas seal olev seltkond on väga elav, sôbralik ja vastuvôtte, täpselt see mis peale ööpäev ülevalolekut vaja on.
Sai ka see päev väheke linnaga tutvust tehtud ja kõnekaart ära tehtud. Ja siis varakult magama.
Tôesti huvitavad kultuurishoki andis see, et siinsed inimesed lähed üle tee igal ajal ja igas kohas ja väga reguleeritavade fooridega ei arvestata. Ja teine oli selles, et igal pool kui ööklubid lahti on siis selle ümbruses on politsei jalgsipatrullid. Siin politsei on üldiselt inimeste aitamiseks ja iga asja eest trahvi ega pokri ei pisteta. Näiteks üks purjus vend laulis kôrval seisvale politseinikutele väga roppu ja neid solvavat laulu ja politseinikud tahtsid kirjutada trahvi, samas kôrval seisvad tüübid ütlesid, et ta on olnud sellinne terve päev ja ta jäeti rahule.
Teine päev otsisime tööd jälle endale ja ja ôhtul pidasime Katre sünnipäeva. Kolmas päev kaotasime koha kus magada ja kôik Perthi hostelid olid täis ja siis tuli mul môte miks mitte minna kôrval linna Fremantelisse mis asub ookeani ääres. Ja sinna sai ka ühte hostelisse kohad kinni pandud. Kôik kôlas hästi- nädalavahetus ookeni ääres kindlustatud ühes kôigi poolt kiidetud linnas. Kuigi linn asus 15km eemal oli seal kôik teistsugune - majade arhitektuur oli erinev ja taimestik oli ka seda. Kôik tundus ilus olevat, kuni me jôudsime Fremantle backpackers inn Freo -sse. See hakkasid asjad metsa minema, sest see hoone on laborünt ja seal pesitseb hunnik sakslasi ja prantslasi ja toad kus pead magama olid nii segamini et seal ei andnud astuda ja sulle antud kapp oli nii väike, et sinna mahtus seljakott vaevalt ja tabaluku käisin ostsin ise poest. Siit paar soovitust: kui tahate backpackersites ööbida siis igaks juhuks muretsege tabalukk ja soovitan mitte ööbida Freos. Ok mitte kaua seal hostelis olla siis läksime linnaga tutvust tegema ja süüa otsima. Linn oli täis baare ja restoraane kus söögid olid jube kallid ja seal olid mitte kôige sôbralikumad inimesed. Ja teadsin ühte odavamat kohta ja see oli just see päev suletud. Lôpuks läksime maci aussi analoogi Hungry Jack. Seal ei saanud küll kôhtu täis ja see ei olnud just kôige puhtam koht. Peale söömist loobusime ja läksime tagasi hostelisse. Igastahes seal Heleriin üritas netis käia mille ôiguse sai ta hinge hinnaga ja algselt kohe ei leidnud kohtagi kus seda kasutada saab. Ise otsustasin, et mul on vaja värsked ôhku ja teadsin et kiriku ümber pargis on tasuta wifi.
Seal oligi tasuta wifi ja isegi pistikupesad et saaksid oma seadmeid laadida, aga see pesa oli halvasti tehtud ja ma ei saanud enda laadijat sinna ühendada. Lisaks sellele ei saanud ma interneti minna sest pargi oli ära vallutanud läpparitega asiaadid ja tänu sellele mulle ühendust ei jätkunud. Korra andis isegi, aga see oli ka kôik. Pool tundi üritas erinevates kohtades ühendust kätte saada, aga ei midagi. Loobusin sellest ja läksin linna vaatamisväärsustega tutvuma.
Pimedas ja öösel tundus see linn isegi huvitav olevat ja tänu sellele üritasin fotograadi mängida. Kella 11 olin läbis sellest päeva jandist ja läksin magama ära.

Perthis:

Fremantelis:

Lendamine algab

Nii, et  siis sain lôpuks blogi tegemisega algust tehtud.
Ehk siis alustuseks kirjutaks aussi lendamisest ja siinsetest esimestest päevadest.
Alusatasime oma reisi 14. Novembril öisest Tallinna lennujaamast. Esimene lennuk millega lendasime oli väike turboprop. reisilennuk. Nagu Gerry mainis, siis sellel oli töeliselt mônus ja äkiline kiirendus ja tôus ja rappuv sôit, mida teisel kahel suuremal lennukil ei olnud. Õhku tõustes nagu tellimuse peale see lennuk kallutas ja näitas meile viimast korda tuledes Tallinnat tema säravates vôludes. Lend lõppes 40 min pärast Helsingis. Peaks mainima, et see lend oli elamusterohkem kui teised järgnevad.
Helsingis ootasime tunni ja siis astusime suure Finairi A340 -le ja kümne tunni pärast tulime Hong -Kongi rahvusvahelises lennujaamas maha. Seal saime tuttavaks Johannaga, kea liikus meiega sama marsuuti pidi. Hong -Kongi lennujaam on ikka tôeliselt suur megaehitis, sest näiteks kui tahtsime oma värava juurde jôuda siis pidime astuma  lennujaama all jooksvale metroorongile. Rongilt maha astudes pidime ikka veel päris pika maa kôndima, et oma värava juurde jôuda. Kahjuks paksu sudu tôttu ei näinud me linna hästi vôi ôigemini seda ei olnud näha. Ainukesena oli näha linna taga olevate mägede piirjooni ja taevas olevat päikest, mis oli oranz ja sai palja silmaga vaadata. Enda huvi rahuldamiseks nägin ära kaks kôrvuti seisvat maailma suurimat reisilennukit A380.
Pärast peaegu 8-t ootamist Hong -Kongis lôpuks saime lennukile. Hommikul Austraalia kohale jôudes tervitas meid horisondil oleva pilve tagand tôusev päike. Kella 7ks said kôik protseduurid tehtud ja meil oli luba linna peale minna. Esimese asjana sai ruttu ennast ära loputatud ja puhtad ja õhukesed riided selga pandud. Kôik oli valmis siis Austraalias reisimiseks.